298. III

"3.
Kui suur päästevest hoiab veepinnal keskmise tüsedusega ameeriklast?" Meri on võimas. Neemed ujuvad mööda. Noh stiilis "raamatud kõnnivad inimestest mööda..." Nii mööda ja nii palju, et läks sassi.

Parmult sain nõnda, et terve sõidu tõmblesin vaimselt, et mitte füüsiliselt tõmmelda. Nad seal on ikka võimsad. Sääski ei pannud enam millekski, sest hmm, sipelgad olid väga vägivaldsed. Ja huvitav, kõige rohkem ründasid nad mu parema suure varba küünevalli, nu patšemu?!



Ei saanud hiljem sellestki sotti (mina seda igatahes ei mäletanud), kus me jalgu sirutasime ja kus tüürinööri sättisime. Kumbki kahest põikpeast ei võtnud ju kompassi kaasa. Niipalju siis oma laagri asimuutimisest. Ja kaardi(koopia)l pole sellist asja nagu mõõtkava peal...



Jah, telefon on kurjast. Oleks sees (milleks, häh?) olnud, oleks juba pool üheksa pirisenud =)) Tegelikut sees ta oli, kilekoti ja šašlõkipurgi ja kummeeritud koti sees, tõepoolest.

Küsimus laiale ringile: mitme koti sees oli fotokas... Aii pudi, küll sain sõimata. Asja eest, S.S. esseed olid ka samastiili tigedad =( Jah, mõnikord tundub kõik See täiesti mõttetu ja kaasaminev. Ilma ka enam ei oska, see ongi äkki kõige hullem? Ja ebaloomingulisem.



Kaks korda nägin K-t unes...
Kõik on nii hääbuv, Gaia kustutab jäljed meist nii nagu meri nood niiskelt liivaribalt... Mõnikord on fotod ka head. Ütlevad. Näitavad. Mäletavad. Aitavad mäletada, mälestada, naeratada.

"Tahaksin veel murul paljajalu joosta" - liival, kividel, kõik see ongi superluks!

Saabunud õhtujaheduses läksime jala kolama, et midagi tuvastatavat leida ja selle järgi end positsioneerida. Lõpuks saime (üsna lampoletusliku neememääramisega) kokku lepitud, kus laager kaardil asetsema peaks. Kus me tegelikult olime, sellest juba edasi....

Olen endiselt häiritud. Ise veel suuurima rahu sees, enamat tahta ei annakski... Nõmedad inimesed oma sisemiste rahutustega. Motoorsed rahutused?"